Vesipõrandaküte on üks tänapäevasemaid küttejaotusvorme. Sellisel juhul on meie eluruumide põrandatesse paigutatud kindla süsteemi järgi spetsiaalne veetorustik, kus ringleb küttevesi nagu radiaatorites. Järjest olulisemaks on muutunud küttesüsteemi säästlikkus, kujundustingimused. Kuna põrandapindala ruumi kohta on oluliselt suurem kui radiaatoripindala, siis on võimalik oluliselt väiksema energiakuluga saavutada vajaminev ruumitemperatuur.
Ehk radiaatorid vajavad oluliselt kõrgemat (+55°…+75°) küttevee temperatuuri, mis on 30–50% rohkem võrreldes põrandaküttega (+35°). Selles seisneb nende küttejaotusefektiivsuse põhiline erinevus. Lisaks räägib põrandakütte kasuks optimaalsem temperatuuri jagunemine. Õigesti projekteeritud ja paigaldatud vesipõrandakütte puhul on pinna temperatuur põrandal väga ühtlane (maksimaalne pinna temp. +28°…+30° ). Erinevused ruumi eri osades (akende ja toa siseseinte läheduses) on minimaalsed. Radiaatorkütte puhul on pinnatemperatuur ca +45°…+50°, radiaatori kohal +35°, lae all +23°…+25° ja põrandal +19°.
Paigaldus teostatakse volitatud paigaldaja poolt. Hinnale lisandub jaotuskollektorite kappide paigaldus, avade tegemine konstruktsioonidesse ja nende sulgemine, elektriinstallatsioonitööd, segusõlmede ehitus ja süsteemi ühendamine kütteseadmega.
Põrandakütte eeliseks on eriti ühtlane pinnasoojus just seal, kus vaja – jalgade juures on temperatuur +22°…+23°. Jalad on väga tundlikud nii soojale kui ka külmale ja seega on tähtis,et just jalgade piirkonnas on sobiv temperatuur. Pea võib olla kraad või kaks madalamas temperatuuriväljas (+21°…+22°). Teisalt – liiga soe põrand on ka kahjulik ning põhjustab jalgade väsimust ja paistetust. Täpne põranda projekteerimine on kõige alus. Sel juhul on välistatud ruumide üle- ja alakütmine. Et kogu küttesüsteem on peidetud põrandasse, ei riiva see silma, annab sisekujunduseks vabamad käed ja ei ole ohtu ennast vastu tulist radiaatorit vigastada, eriti lastel.